Music box

Hmph, ma olen jälle jõudnud selleni, et mulle ei sobi ükski muusika, mis mu playlistis on.

Klassika eksam läbi!

Klassika hindeks 4-, lavapraktika 4+, pilates 5. Moderni eest seekord kellelegi hinnet ei antud. Ma ütleksin, et need on isegi päris head, kuna just hiljuti andis meie direktriss ja klassika õpetaja emale ühe paberi vene keelest eesti keelde tõlkida, kus oli kirjutatud balletikooli reeglitest. Tekst oli järgmine:

Balletiõpilase hindamise reeglid

Hinde „5“ võib õpilasele panna juhul, kui ta tunneb ammendavalt õppeprogrammi kogu selle mahu ulatuses, kõigi läbi võetud liikumiste ja asendite sooritamise reegleid, suudab ilma raskusteta, piisavalt aktiivselt, täpselt, stabiilselt, paindlikult ja pehmelt täita kõikvõimalikke õppeülesandeid ka nende millise iganes muudatuse korral, tehes väheolulisi vigu vaid keeruliste õppeülesannete sooritamisel; suhtub laitmatult igapäevasesse õppetöösse; reageerib kõigile õpetaja märkustele ja näpunäidetele agaralt, esitades mõnikord ise õpetajale täpsustavaid küsimusi (loomulikult üksnes õpetaja vastava loa korral); tal on sale ning proportsionaalne kehaehitus; tugev, vastupidav, nõtke ja paindlik liikumisaparaat.
Tal on hästi arenenud tähelepanuvõime, suurepärane muusikaline ja koreograafiline mälu, kaasasündinud rütmitunnetus, emotsionaalne muusikataju, elav ja selge loominguline kujutlusvõime, maitsekas esitluslaad, tahtejõuline ja sihikindel iseloom ja lõpuks ka ere artistlik individuaalsus.

Hinde „3“ võib õpilasele panna juhul, kui ta tunneb rahuldavalt õppeprogrammi kogu selle mahu ulatuses ja õpitud liigutuste sooritamise reegleid, tuleb hästi toime lihtsate ja ülesehituselt harjumuspäraste õppeülesannete sooritamisega, kuid ei jaota oma jõudu alati õigesti ega ökonoomselt; teeb mitmesuguseid vigu, mõnikord ka tõsiseid; suhtub hästi igapäevasesse õppetöösse, ei riku klassis korda; õpetaja märkustele reageerib aktiivselt, kuid mitte alati; tal on proportsionaalne kehaehitus, liikumisaparaat tervikuna on küllaltki paindlik, kuid pole piisavalt tugev ega vastupidav; ta on tähelepanelik, hea mäluga, rahuldava rütmitundega; piisavalt musikaalne, loominguliselt aktiivne, kuid tema artistlik individuaalsus (kaasa arvatud välised eeldused) ei ole märkimisväärne.

Millal vanemad lapsi usaldavad ja millal mitte?

Mitteusaldamiseks on vist kaks põhjust. Üks on see, kui lapsevanemale tundub iseennast meenutades, et kõik see, mida ta kunagi teismelisena korda saatis, oli ikka tõsiselt jube. Kuna on ju täiesti võimatu, et tema laps võiks kunagisest temast targem olla, siis ei saa järelikult ka last usaldada...
Teine olukord, kus last ei julgeta usaldada, võib tekkida siis, kui laps on oma vanemast millegipärast täiesti erinev. Olendit, kellest sa absouluutselt aru ei saa, ei ole ju võimalik usaldada!
Minul on õnneks alati vähemalt enda emaga olnud väga hea läbisaamine, seetõttu ta ka usaldab mind, mitte nagu mu paljude sõprade vanemad nende lapsi.

I hate it when people answer "Because." to a question "Why?"! -.-

Imelik aeg see tänavune kevad. Olen kogenud üsna mitme lähedase inimese puhul, et nad on mitmeid kordi suuremas pinges, kui tavaliselt. Ma ei oskagi alati aru saada, kui palju nende pingetest tuleb sellest, mis praegu just sellel kevadel toimub, ja kui palju asjadest, mis on toimunud mitmeid aastaid varem. Enamasti on nad tänavu ka seisundis, kus nad ei suuda ja seetõttu ei tahagi kõneleda, mis neil just täpselt viga on, võib-olla ei saa nad sellest isegi aru.
Ühte neist olen mõnikord suutnud aidata nõnda, et ajan ta lõpuks naerma, päris alati see ei õnnestu, kuid siiski. Teise puhul on abi, kui ta saab aru, et ma saan temast aru, juhul kui ta ise on üldse veel võimeline millestki aru saama.
Kui inimesed on kogu maailma peale väga vihased, siis kipuvad nad sageli kas iseennast või teisi vigastama, olgu siis füüsiliselt või vaimselt.
Praegu ma tean ainult seda, mida ma siis teen, kui keegi ennast minu juuresolekul nõndaviisi kägistama hakkab. Tõmban tal salli käest ära (nagu isikult nr. 1 kunagi), vajadusel virutan vastu pead, ja küsin, mis kurat tal ometi viga on.
Mina vist käitun masenduse korral hoopis kolmandat moodi. Heidan voodisse pikali, loen. Seejärel lähen arvutisse, teen MSNi lahti ning ootan, et keegi võimalikult sümpaatne inimene minuga rääkima hakkaks. Kõik mu ümber meenutavad, millised viha- ja masendushood mind tihtipeale lasteaias tabasid. Vahel on mul tunne, nagu oleksin teatud osa teismeeast tookord läbi elanud ja seetõttu olen praegu hoopis rahulikum.
P.S. Et mind valesti ei mõistetaks, ütlen kohe, et inimesed, kellest ma selles postituses räägin, kuuluvad nende hulka, keda ma iga päev reaalelus kohtan.

INFJ vs. INFP

Mina olen INFJ. Räägitakse, et see on kõige erilisem sort. Paljud mu sõbrad on INFPd, öeldakse, et neid on maaailmas kõige rohkem. Ma ei mõista, kuidas saab üks olla niivõrd palju erilisem, kui teine. Neil on ju vaid üks asi erinev, ühed on "otsustajad", teised "kohanejad". Kas see üks asi võib tõesti olla nii oluline, et...
Ma ei oska jälle lauset lõpetada. Darn it, mul on täiesti mõttes, et millest kirjutada, ja kui lõpuks arvutisse jõuan, läheb kõik peast minema. Ühesõnaga - another pointless post by :).