Ma satun viimasel ajal järjest enam kokku inimestega, kes ei austa ennast. Nad arvavad, et pole midagi väärt. Seetõttu on neile ka üsna võimatu ligi pääseda, neil on otsekui "kilp", millest on raske läbi saada.
Seda kipuvad ära kasutama teised, kes on harjunud elusolenditega manipuleerima, panema nad seda tegema, mida nad tahavad. Ja kui manipuleerija ära tüdineb, lahkub ta selle inimese juurest, keda manipuleeris, ning jätab ta täiesti psüühhiliselt hävitatuna maha. Pärast seda läheb manipuleeritul mitmeid kuid, ehk isegi aastaid, et uuesti "terveks" saada. Ja isegi siis pole ta päris korras, see mõte, et tema pole midagi väärt, jääb tema mõistusesse igavesti sisse...
skip to main |
skip to sidebar
Tolmused mõtted
-
▼
2010
(65)
-
▼
April
(16)
- Ma satun viimasel ajal järjest enam kokku inimeste...
- Kõht, selg, jalad, käed, pea, kael... Kõik valutab...
- Afraid of hights
- MP4-üleminek-kõrvaklapid
- Paanika, oh paanika
- Mu viimase aja lemmiktegevuseks on muutunud linnas...
- Mulle tundub siia juba natuke nõme kirjutada, arve...
- Decode it and I'll give you a virtual cookie
- Test
- ...
- Untitled
- Haha. ^_^
- Death is eternity
- Kas mulle ainult tundub, või inimesed tõepoolest v...
- JAFF ja pildistamine
- April Fools
-
▼
April
(16)
5 comments:
minu isast räägid? :D
see on tõesti nii jubedalt kurb, kui nii tehakse. see on nagu vägistamine: talle on see viis minutit naudingut, ohvrile on see trauma terveks eluks...
Ma räägin hetkel päris mitmest inimesest.
Been there, done that.
Inimesed on nii ilusad ja head. Eks?
Ohjaa, lausa imeline on nendega samas maailmas elada.
see postitus on... way out of my league. ma ei puutu sellega eriti kokku, mina ei tee seda ja ma olen piisavalt tugev inimene (juba), et keegi mind saaks ära kasutada.
Post a Comment