Ma satun viimasel ajal järjest enam kokku inimestega, kes ei austa ennast. Nad arvavad, et pole midagi väärt. Seetõttu on neile ka üsna võimatu ligi pääseda, neil on otsekui "kilp", millest on raske läbi saada.
Seda kipuvad ära kasutama teised, kes on harjunud elusolenditega manipuleerima, panema nad seda tegema, mida nad tahavad. Ja kui manipuleerija ära tüdineb, lahkub ta selle inimese juurest, keda manipuleeris, ning jätab ta täiesti psüühhiliselt hävitatuna maha. Pärast seda läheb manipuleeritul mitmeid kuid, ehk isegi aastaid, et uuesti "terveks" saada. Ja isegi siis pole ta päris korras, see mõte, et tema pole midagi väärt, jääb tema mõistusesse igavesti sisse...

Kõht, selg, jalad, käed, pea, kael... Kõik valutab. Osa tõenäoliselt järjekordsest viirusest, mis tahab kallale tulla, osa eilsest hüppamisest batuudil (ma hüppasin mõned korrad end väga kahtlasesse asendisse).

Afraid of hights

Üks mu balletikoolikaaslane, kellega ma päris hästi läbi saan, pidas täna Nõmme Seikluspargis sünnipäeva.
Ma proovisin ühte rada.
Mitte. Kunagi. Enam.
(mitte midagi kohutavat tegelikult ei juhtunudki)

MP4-üleminek-kõrvaklapid

Mu MP4 on üliväikese kõrvaklappide auguga, mis tähendab, et peaaegu ühedki ei sobi sinna. Seetõttu on seal vaja üleminekut, mis mul aga paar kuud tagasi katki läks. Ühesõnaga kasutasin ma mõnda aega mingisuguseid mitte kõrvas püsivaid ja muidu kahtlaseid MP4ga kaasatulnud kõrvaklappe. Aga eile oli lõpuks jälle poes müügil üleminekud (need olid enne juba väga pikka aega otsas), mis tähendab, et nüüd ma saan normaalselt muusikat kuulata. :)

Paanika, oh paanika

Täna umbes 14.30 logis üks mu balletikoolikaaslane MSNi sisse ja küsis: "Kuule, kas sul mitte proov praegu olema ei peaks?"
Jah, pidi küll olema. Helistasin õpetajale, ta oli küll üsnagi kurb selle peale, aga tänas, et ma vähemalt helistasin ja ütlesin, et unustasin.
Uff. Mul on viimasel ajal mäluga mingid tõsised probleemid...

***

Mul on tunne, nagu mul oleks vähemalt nädalat vaja, et välja puhata. Kusjuures ma nagu magaks piisavalt, aga ikka olen täiesti väsinud. Nii absurdne on lihtsalt kuskil bussis istudes tunda, et silmad kinni vajuvad...

Mu viimase aja lemmiktegevuseks on muutunud linnas käies inimesi uurida. Vaadata nende nägu, emotsioone, käitumisviise. Oletada, mis nende elus parajasti toimub. Algselt võivad nad ju tunduda ühtse rahvamassina, kui kui täpsemalt uurida, siis saad aru, et neil kõigil on oma mõtted, unistused, kartused.
Ja kui sa näed, et keegi väga õnnetu olemisega on, tekkib meeleheitlik soov teda kuidagi aidata, kuid sa ei tea, kuidas, ning pealegi, kuna kõiki on õpetatud juba väikesest peale võõraid kartma, siis nad hüppaksid hirmunult sinu juurest eemale ja arvaksid, et oled hullumeelne...

Mulle tundub siia juba natuke nõme kirjutada, arvestades, et tundub, et keegi seda kohta vist nagunii ei loe. Endale ma seda ju tegelikult ei kirjuta, liiga avalik koht. Tegelikud mõtted lähevad märkmikusse.
Ühesõnaga on selle posti mõte, et karjuge, kui te olemas olete.

Decode it and I'll give you a virtual cookie

49 20 77 69 6c 6c 20 73 74 61 72 74 20 6c 65 61 72 6e 69 6e 67 20 74 68 61 74 20 6c 61 6e 67 75 61 67 65 20 6e 6f 77 2e 20 57 61 73 74 65 20 6f 66 20 74 69 6d 65 3f 20 4e 6f 2e

Test

This Is My Life, Rated
Life:	5.3
Mind:	5.2
Body:	5.9
Spirit:	6.4
Friends/Family:	2.3
Love:	2.1
Finance:	3.5
Take the Rate My Life Quiz

...

Ma olen enda optimistlikust maskist väsinud.
Ja mul on iseendast kõrini.
Peaksin arvamuse avaldamise lõpetama.

Untitled

Mind häirib väga, kui ma näen, et inimesed minu ümber on õnnetud, aga tean, et ei saa nende aitamiseks midagi ette võtta.
Õigemini, ma tean, mida võiksin neile öelda, et nad end paremini tunneksid (tõenäoliselt), kuid tean ka seda, et selle peale oleksid nad kõik creeped out ja põgeneksid mu juurest.
Oeh.

Haha. ^_^

Death is eternity

Kas mulle ainult tundub, või inimesed tõepoolest väldivad mind viimasel ajal?

JAFF ja pildistamine

Käisime emaga täna JAFFil filmi "How to date an Otaku girl" vaatamas. Pärast, kui välja tulime, sadas vihma ja oli ilus. Otsustasime, et ei lähe kohe koju, vaid kõnnime natuke vanalinnas ja pildistame. Mõned pildid on isegi üsna head, kuigi nad kõik tulid udused.

April Fools

Uskumatu, ma pääsesin täna kõigist nõmedatest naljadest.