16 January, 2013

4d 69 6b 73 20 74 65 69 64 20 6b 65 64 61 67 69 20 65 6e 61 6d 20 61 6c 6c 65a 73 20 70 6f 6c 65 3f

GAAH. Ma ei jaksa enam. Enam? Jälle.
Mul on raske kirjutada, sest mõtted tulevad vaid ratsionaalsuse kadumisega ning need hetked on üürikesed. Hetkel.. vist.. pole ma väga ratsionaalne. Huvitav, kaua see kestab.
Mõtlesin selle postituse tõlkida ümber hexadecimal'i, kuid jätan selle vist nii. Las olla. Vahet pole. On küll.
Te olete kõik kadunud. Te kõik, keda ma kunagi usaldasin.. ning mina pole suuteline teist nii kergelt lahti laskma.
Ilmselgelt pole ma keegi, kellega oleks kerge suhelda. Kuid kunagi te ju nõustusite seda tegema?
Ma vajaksin kohutavalt kedagi, kellega nii vabalt suhelda, nagu ma seda teiega sain. Vajaksin nii emotsionaalset kui ka füüsilist lähedust.. viimases annab vist kohati süüdistada ka hormoone, eh.
Oleks vähemalt ükski teist veel alles.. idee poolest ju olete, kuid teist on tunda külmust ja huvipuudust. Ja nõnda kaotan mina suutlikuse teid usaldada.
Idee poolest on tekkinud uued inimesed, kes vist oleksid nõus olema mulle sõbraks. Aga ma ei suuda ega taha neid endale lähedale lasta. Pealegi tõestavad nad ikka ja jälle, et tegelikult ei ole nad sellisena sõber olemiseks, nagu mina seda vajaksin, veel valmis. Mulle loengu pidamine selle kohta, kuidas terve püsida ja kuidas sinu sõber töö ning kooliga hakkama saab, ei aita.. ning mul tekib kohene tõkestus sinu sõbraks laskmise osas. Siiski oled sa veel liiga väike...
Ratsionaalne mõtlemine on tagasi ja keelab mul edasi kirjutada. Las siis hetkel olla.
Kui veider, hetkel pole jäänud enam alles kedagi, kellega ma teaksin, et võin igapäevaselt rääkida.. aga ma igatsen seda, väga. Enda mõtete, tähelepanekute jagamine, inimeste analüüsimine..