Lyrics

Searching for songs that have lyrics to describe my mood. Why? Am I scared of talking with my own words?
Is there anything left to talk about? When there are musical artists, writers, poets and philosophers... It seems that they have already said it all.

My winter storm, holding me awake.
It seems to me that I have some kind of a sleeping disorder... No matter how hard I try, even if I go to sleep at midnight (yes, it's very early to me), I just won't fall asleep before 4 AM... Sometimes 5 AM... Sometimes 6 AM.
I've also tried taking Xanax, sometimes 3 tablets, which is far too big dose for me... And when I finally fall asleep, I see nightmares that won't let me rest.

Like a frightened child I run from the sleep that never comes.
But the hour's still the same, only madness knows my name at 4 o'Clock.
Why can we never go back to bed? Whose is the voice ringing in my head? Where is the sense in these desperate dreams? Why should I wake when I'm half past dead?
Sure as the clock keeps its steady chime, weak as I walk to its steady rhyme...
I've always hated the ticking of the clock. It makes me think about how the time goes further and further and further... and I still won't fall asleep.

Throw your mask away... are you the joker, king or queen?
Almost everybody wears a mask nowadays... To hide sadness, fear, angryness. How many of people you see in school, for an example, are really as happy as they seem? They might be on the edge of killing themselves, but they can remain a calm face outside home.

Phantom voices with no words to follow, at the mercy of the cold and hollow...

Got a secret, can you keep it? Swear this one you'll save. Better lock it in your pocket, taking this one to the grave.
Because two can keep a secret, if one of them is dead.
You swore you'd never tell...
Most people are not capable of keeping secrets.. The temptation of telling is too strong. Gossiping... it's one of the worst sins in my point of view.
Why is it that the most interesting thing to talk about is often other people?

I don't know what I was thinking, there's no sense in girlish dreaming.

The dream that lives inside me won't fade away...
Why?

Morning sun, please turn back time...

How can you be so blind? It's all a grand illusion, a trick.
You're the master in your own mind, but a slave to all...
And you still don't know that.

Find the comfort in the storm.

Her spring is sprung and dances done.
I hope I'll soon be healthy again... Please don't say it's something that bad that I might not be able to dance again.

You are hopeful and then you regret.
Hold your sadness like a puppet.

Every move you make creates your destiny.

Without innocence the cross is only iron, hope is only an illusion and Ocean's Soul is nothing, but a name.
Where have all the feelings gone? Why has all the laughter ceased?
Why am I loved only when I'm gone?
Why are people mostly loved when they're gone?

So much to live for, so much to die for.
Never sigh of a better world. It's already composed, played and told...

Don't look back, until you're free to chase the morning.

How much of it depends on the choices that we make?

A song that someone sings, once upon a december.
Figures dancing gracefully across my memory.
Things my heart used to know, once upon a december.
Last december was quite nice...

When silence evolves into a deafening voice.
I could never say these word to you. I could never doubt the way you do. I could never trace the steps for you. I could never live the way you do.

Gracefully she's circling higher, she has the wind beneath her wings.
I sure got my feathers burned, but I'm stronger than the flames.
You've got to get close to the flame to see what it's made of...

You play the victim very well, you build your self-indulgent hell.
I know three people who act that way...

As she stands by the window alone, staring into the rain.
...captive and blind by the darkness around.
Timeless awaiting for the break of dawn...

I think you were wrong about me, what if you were?
What if I'm an ocean, far too shallow, much too deep?
What if I am the kindest demon, something you may not believe in?

Die Wahrheit ist grausam, drum schenk mir einen Traum.
Oomph! has became very meaningful for me...

Du weißt nicht mehr, wer du bist, dein Spiegelbild hat sich entstellt.

Sie nehmt das letzte Streichholz und verbrennt unsere schöne heile Welt.

...I'll withdrew into my sanctuary of silence.

Hello Kitty'd pole just mu lemmikud. Korra aga nägin ühte Hello Kitty pilti, kus äärmiselt tigeda näoga Kitty teatas: "Kui keegi mind veel ühe korra nunnuks nimetab, siis..." Mõtlesin, et seda võiks täitsa pluusi peal kanda ja siis hakkasin juurdlema, et huvitav, miks.
Meenus, et tunnen inimest, kes pidas mind väidetavalt äärmiselt nunnuks täpselt nii kaua, kui ta enda jutu järgi minusse armunud oli. Mäletan ka, kui väga ta tookord kõiki minu oskusi kiitis.
Aga armumisel teatavasti on omadus üle minna kas armastuseks või eimillekski (võib-olla on ka kolmas võimalus, ei tea, pole veel kogenud). Kui see lahtus eimillekski, siis kuulsin hiljem, teatavaist allikaist, kuidas ma äkki kõiki neid samu asju, mida ta enne minu juures kiitnud oli, kohe üldse ei pidavat oskama.
Nüüd olengi suhteliselt ettevaatlik, kui keegi mind kiidab. Ma ju ei tea, mida ta parasjagu tegelikult mõtleb, eriti, kui ta peaks juhuslikult armunud olema. Ehkki tõenäoliselt räägivad mõned inimesed ka armunult - ja isegi pärast armumise üleminekut - tõtt, see sõltub lihtsalt iseloomust.

Like a frightened child I run from the sleep that never comes

Hmph... See on juba väsitav, kuidas alati, kui ma tulen kuskilt, kus oli tore olla või kus olid meeldivad inimesed, tekib mul kohutavalt kurb tuju. Heal juhul kestab see vaid pool päeva, kehvadel juhtudel mitmeid päevi, vahel lausa nädala.
Eriti tüütu on see, kuidas ma mingi hetk juba tean, et varsti on kokkusaamise lõpp, mistõttu olen ma ka osa ajast, mil inimestega koos olen mitte just väga rõõmsas tujus. See võib kõrvalt rikkuda teiste tuju...
See tõstatab küsimuse, kas ma siis üldse peaksin sellistel kokkusaamistel käima, kui see mind nii õnnetuks teeb... Samas, sinna mitte minnes olen ma veel kurvem, juba läbi proovitud.
Ma tõesti ei kujuta ette, mida selle vastu teha.

(There, you had it, a post... Now I don't have to blog for another month, yay!)

"Inimene on nii õnnetu, kui õnnetuks ta end ise teeb."

Tõsi ta ju on. Miks ma end siis õnnetuks teen?

Pealiskaudsus

Oeh... Mul on viimasel ajal nii pealiskaudne tunne. Ma ei suuda mitte midagi korralikult teha ja mõttega selle juures olla. Ei trenni tegemises, ei õppimises, ei lugemises, ega ka inimestega suhtlemises.
See on ka põhjuseks, miks ma enda blogi ei suuda kirjutada. Kuna mõtted koguaeg peas edasi-tagasi sähvivad ega korralikult kuju võtta ei jõua, siis ei teki mul ka kindlat ideed, millest siia kirjutada.
I think I will start collecting music boxes one day.

Nojah... Rohkem mul polegi vist hetkel midagi öelda. Just signs of still being alive.

Little lies

Take my faith with an open hand and warm embrace
My confidant
Use my words
Take the good away and leave the worst to sell me out

Little lies
Little lies
Making up tragedies
Nothing is as it seems
Who cares what is real
Little lies
Little lies
Only to entertain
The message is the same for those who believe

Feed the flames
Empty wishes with no room to blame
My sacrifice
Deep inside
There is nothing left to stand behind
But

Little lies
Little lies
Making up tragedies
Nothing is as it seems
Who cares what is real
Little lies
Little lies
Only to entertain
The message is the same for those who believe

Death of the Cog

Kuna ma käin nüüd balletikoolis kuus korda nädalas, jääb mul blogi täitmiseks väga vähe aega. See aeg, kui kodus olen, olen enamasti laip. Veelgi vähem jätkub mul jaksu blogi jaoks ideid välja mõelda, et millest üldse kirjutada. Proovisin ühe inimese pakutud teemadest midagi kirjutada, ei õnnestunud. Vaatasin MSNi logisid, kõigest, mis seal huvitav oli, oleks juba nagu kirjutatud. Samuti proovisin internetist otsida mingeid väitlusi või midagi muud sarnast, millest saaksin blogis edasi arutleda. Ka see ei töötanud...
Ühesõnaga, millest kirjutada? Ega kellelgi mu blogi lugejatest ideid pole?

It's amazing how much I seem to have grown over the last year...

"An avid birdwatcher sees an unexpected bird. Soon, the man is dead. What happened?"

Is sadness really the thing that makes us so much older?

Kui olin väike, tahtis ema mind iga hinna eest panna karate trenni. Ta nimelt arvab, et niisugused oskused kuluvad igaühele ära. Mina keeldusin, sest minu arvates polnud see piisavalt tütarlapselik... Nii mulle vähemalt on räägitud. :]
Praegu mõtlen, et võib-olla oleks siiski võinud, kuigi ega see vist ei meeldiks mulle ikkagi. Aga näib, et maailmas on inimesi, kes ainult sellisest keelest aru saavadki. No ja keelteoskus on kasulik, et igaühega temale arusaadavas keeles rääkida.
Veel mõned aastad tagasi oli see minu arvates kohutavalt tüütu, et me sattusime emaga alati sellistesse olukordadesse, kus oli tarvis mingisuguseid jamasid takistada. Ema nimelt ei suuda sekkumata jääda, kui miski tema arvates väga valesti on, aga teisiti vist ei saagi, kuna keegi ju peab midagi tegema.
Tüdrukuna on tegelikult kergemgi sellistes olukordades sekkuda, sest vähemalt osadel vägivallatsejatest on veel säilinud teatav piir, mida neil on raske ületada - neil on kergem rünnata võõrast meesterahvast kui võõrast naist. Kui seda piiri pole, on muidugi jama. Aga igal juhul on kokkupõrke korral naisterahvas kõrvalise pilgu jaoks pigem ohver, samas kui ennast kaitsvat meesterahvast võidakse süüdistada kakluse algatamises.
Oskus ennast ja teisi kaitsta, olgu füüsiliselt või sõnadega, peaks tänapäeval paraku kuuluma vist iga lapse kooliprogrammi juurde...

Internetis on alatihti igasuguseid teste. Mõned on ka niisugused, kus muuhulgas küsitakse, kui palju kellelgi sõpru on. Olen neile vastates alati mõelnud, et tõenäoliselt vastavalt inimesed sellele küsimusele äärmiselt erinevast vaatenurgast. Üks nimetab sõpradeks peaaegu kõiki klassikaaslasi, kellega ta parasjagu tülis ei ole, teine igaüht, kes suudab olla lõbusaks kaaslaseks, kolmas ehk ei ühtegi, sest nii ideaalilähedast inimest, kes tema jaoks selle mõistega kokku läheks, pole ta veel leidnudki. Ma ei teagi päris täpselt, kuhu mina kuulun, ilmselt kuskile kahe äärmuse vahele. Suuremat osa nendest, kellega ma läbi käin, nimetaksin ma pigem... kaaslasteks, sõltumata sellest, kui tihti ma nendega kokku saan, või sellest, kas ma pean neid meeldivateks või teinekord isegi tüütuteks.
Millisest hetkest alates hakkan mina kedagi sõbraks pidama? Ilmselt pean ma selleks, et kedagi sõbraks nimetada, teda juba mõnda aega tundnud olema. Olema näinud, kuidas ta käitub erinevates olukordades. Teiseks on tõepoolest minu jaoks väga oluline, et saaksin temaga kõigest rääkida, ega avastaks hiljem, et ta on kõik minu selja taga hoopis pea peale pööranud.
Millal ei saa inimesega kõigest rääkida? Siis, kui ta kuuldu, olgu moonutatult või moonutamata teistele edasi lobiseb, samuti siis, kui ta reageeringud on sedavõrd ettearvamatud, et sa tegelikult ei tea, kas julged temaga mingil teemal juttu alustada, või mitte. No ja loomulikult ka siis, kui juhtub tegemist olema inimesega, keda ei sina ega teised inimesed üldse ei huvita.
Ühe mu sõbra sõber on kunagi öelnud, et õige sõber tuleb appi isegi siis, kui aidata ei saagi. See on ka väga oluline.
Heade kaaslaste hulgas on mõni, kellega ma küllap tahaksin ka sõpruseni jõuda - just selles mõttes, nagu ülalpool kirjeldatud, aga sõpradele olen ma väga tänulik, et nad justnimelt niisugusena, nagu ma siin kõnelesin, olemas on.

See on kummaline, kui järsku ei oska enam mitte midagi kirjutada. Kõik, mis praegu võimalik oli, oleks just nagu juba öeldud. Mõnda asja pole mõtet öelda, sest seda ei mõistetaks.
Tegelikult on blogi mõneti äärmiselt üheküldne suhtlemisvorm. Kirjutades peab sõnadega kohutavalt ettevaatlik olema, et nendega kellelegi teisele liiga ei teeks.
Oeh. See kõik, mille täna kirja panen, tundub nii ebaselge ja mõttetu iseendalegi, aga ma ei oska praegu paremini ja ma ei saa aru, millest see tuleb. Kõnnin justkui ringiratast nagu puurirebane, ega suuda mingist punktist enda mõtetega kaugemale jõuda, justkui oleks see keelatud. Aga kelle poolt keelatud, seda ma ei tea. Ja seda, miks ma niisugust keeldu kuulan, tean ma veel vähem.

Teatavad avastused on mõnevõrra ehmatavad. Või ehk üllatavad? Nojah. Ei teagi kohe, kuidas suhtuda, kui saad teada, et mõni inimene, kes näib sinuga läbi saada tahtvat, kõneleb sinust seljataga asju, mida pole juhtunud, ning väidab sind öelnud olevat asju, mille peale sa pole mõeldagi osanud, ütlemisest rääkimata.
Esiteks on üllatav see, et kui kellestki tahetakse halba rääkida, siis kas tõesti on nii raske üles leida seda, milles ta tõepoolest nii halb on, et on tarvis väljamõeldisi kõnelda?
Teiseks tahaksin ma väga aru saada, mida sel moel käituvad inimesed mõtlevad ja kuidas nad iseennast ja maailma tajuvad. Mis tunne see on, mis neid nõndamoodi tegema paneb? Igal juhul näib see tugev tunne olevat...

Mõtlesin, et võiks valetamise teema korrektselt ära ka lõpetada, kui sellest kord juba nii palju juttu tuli. Kommenteerijaid ei tundu see teema küll enam eriti ärgitavat, kuid nagu blogistatistikast vadata, lugejatest mul hetkel puudust ei ole olnud.
Niisiis, nagu ma juba ütlesin, käsitlemata jäi valetamise üks oluline külg. Millal on sinule kõige kergem valetada? Kellel sina endale valetada lased ja millisel põhjusel? Kas sellepärast, et sa kardad, või sellepärast, et sa loodad midagi? Või seepärast, et sa lihtsalt ei taha inimestest halba uskuda? Kui sa endale selle küsimuse peale vastuse annad, siis õpid sa tõenäoliselt iseennast seeläbi palju rohkem tundma.

Valetamisest sai ennist päris pikk jututeema. Nii pikk, et tekkis tahtmine sellest edasi mõelda. Näiteks selle üle, millal on inimesele kõige kergem valetada.
Esiteks ilmselgelt siis, kui sa kõneled seda, mida teine soovib kuulda, mis siis, et see tõsi pole (nii näiteks on tõenäoliselt üsna hõlbus valetada, et sa kedagi armastad, kui see keegi väga tahab, et sa teda armastaksid).
Teiseks usuvad inimesed väga kergesti seda, mille olemasolu nad kardavad (eelmise näite paralleel - kui keegi, kes sind armastab, kardab, et sa temast ei hooli, siis on väga lihtne teda uskuma panna, et sa teda ei armasta, isegi siis, kui see tõsi pole).
Ja veel on lihtne valetada neile, kes kõigist ainult head usuvad, olgu põhimõtte pärast või oma loomuse tõttu.
Ja kuna mu üle-eelmise blogipostituse vastukaja ja selle kommentaaride järgi tundus, et me kõik aina valetame, valetame, valetame (^^), siis küsin ma nüüd, kellele neist kolme liiki inimestest valetad sina? Või hoopis kellelegi neljandale liigile?

Music box

Hmph, ma olen jälle jõudnud selleni, et mulle ei sobi ükski muusika, mis mu playlistis on.

Klassika eksam läbi!

Klassika hindeks 4-, lavapraktika 4+, pilates 5. Moderni eest seekord kellelegi hinnet ei antud. Ma ütleksin, et need on isegi päris head, kuna just hiljuti andis meie direktriss ja klassika õpetaja emale ühe paberi vene keelest eesti keelde tõlkida, kus oli kirjutatud balletikooli reeglitest. Tekst oli järgmine:

Balletiõpilase hindamise reeglid

Hinde „5“ võib õpilasele panna juhul, kui ta tunneb ammendavalt õppeprogrammi kogu selle mahu ulatuses, kõigi läbi võetud liikumiste ja asendite sooritamise reegleid, suudab ilma raskusteta, piisavalt aktiivselt, täpselt, stabiilselt, paindlikult ja pehmelt täita kõikvõimalikke õppeülesandeid ka nende millise iganes muudatuse korral, tehes väheolulisi vigu vaid keeruliste õppeülesannete sooritamisel; suhtub laitmatult igapäevasesse õppetöösse; reageerib kõigile õpetaja märkustele ja näpunäidetele agaralt, esitades mõnikord ise õpetajale täpsustavaid küsimusi (loomulikult üksnes õpetaja vastava loa korral); tal on sale ning proportsionaalne kehaehitus; tugev, vastupidav, nõtke ja paindlik liikumisaparaat.
Tal on hästi arenenud tähelepanuvõime, suurepärane muusikaline ja koreograafiline mälu, kaasasündinud rütmitunnetus, emotsionaalne muusikataju, elav ja selge loominguline kujutlusvõime, maitsekas esitluslaad, tahtejõuline ja sihikindel iseloom ja lõpuks ka ere artistlik individuaalsus.

Hinde „3“ võib õpilasele panna juhul, kui ta tunneb rahuldavalt õppeprogrammi kogu selle mahu ulatuses ja õpitud liigutuste sooritamise reegleid, tuleb hästi toime lihtsate ja ülesehituselt harjumuspäraste õppeülesannete sooritamisega, kuid ei jaota oma jõudu alati õigesti ega ökonoomselt; teeb mitmesuguseid vigu, mõnikord ka tõsiseid; suhtub hästi igapäevasesse õppetöösse, ei riku klassis korda; õpetaja märkustele reageerib aktiivselt, kuid mitte alati; tal on proportsionaalne kehaehitus, liikumisaparaat tervikuna on küllaltki paindlik, kuid pole piisavalt tugev ega vastupidav; ta on tähelepanelik, hea mäluga, rahuldava rütmitundega; piisavalt musikaalne, loominguliselt aktiivne, kuid tema artistlik individuaalsus (kaasa arvatud välised eeldused) ei ole märkimisväärne.

Millal vanemad lapsi usaldavad ja millal mitte?

Mitteusaldamiseks on vist kaks põhjust. Üks on see, kui lapsevanemale tundub iseennast meenutades, et kõik see, mida ta kunagi teismelisena korda saatis, oli ikka tõsiselt jube. Kuna on ju täiesti võimatu, et tema laps võiks kunagisest temast targem olla, siis ei saa järelikult ka last usaldada...
Teine olukord, kus last ei julgeta usaldada, võib tekkida siis, kui laps on oma vanemast millegipärast täiesti erinev. Olendit, kellest sa absouluutselt aru ei saa, ei ole ju võimalik usaldada!
Minul on õnneks alati vähemalt enda emaga olnud väga hea läbisaamine, seetõttu ta ka usaldab mind, mitte nagu mu paljude sõprade vanemad nende lapsi.

I hate it when people answer "Because." to a question "Why?"! -.-

Imelik aeg see tänavune kevad. Olen kogenud üsna mitme lähedase inimese puhul, et nad on mitmeid kordi suuremas pinges, kui tavaliselt. Ma ei oskagi alati aru saada, kui palju nende pingetest tuleb sellest, mis praegu just sellel kevadel toimub, ja kui palju asjadest, mis on toimunud mitmeid aastaid varem. Enamasti on nad tänavu ka seisundis, kus nad ei suuda ja seetõttu ei tahagi kõneleda, mis neil just täpselt viga on, võib-olla ei saa nad sellest isegi aru.
Ühte neist olen mõnikord suutnud aidata nõnda, et ajan ta lõpuks naerma, päris alati see ei õnnestu, kuid siiski. Teise puhul on abi, kui ta saab aru, et ma saan temast aru, juhul kui ta ise on üldse veel võimeline millestki aru saama.
Kui inimesed on kogu maailma peale väga vihased, siis kipuvad nad sageli kas iseennast või teisi vigastama, olgu siis füüsiliselt või vaimselt.
Praegu ma tean ainult seda, mida ma siis teen, kui keegi ennast minu juuresolekul nõndaviisi kägistama hakkab. Tõmban tal salli käest ära (nagu isikult nr. 1 kunagi), vajadusel virutan vastu pead, ja küsin, mis kurat tal ometi viga on.
Mina vist käitun masenduse korral hoopis kolmandat moodi. Heidan voodisse pikali, loen. Seejärel lähen arvutisse, teen MSNi lahti ning ootan, et keegi võimalikult sümpaatne inimene minuga rääkima hakkaks. Kõik mu ümber meenutavad, millised viha- ja masendushood mind tihtipeale lasteaias tabasid. Vahel on mul tunne, nagu oleksin teatud osa teismeeast tookord läbi elanud ja seetõttu olen praegu hoopis rahulikum.
P.S. Et mind valesti ei mõistetaks, ütlen kohe, et inimesed, kellest ma selles postituses räägin, kuuluvad nende hulka, keda ma iga päev reaalelus kohtan.

INFJ vs. INFP

Mina olen INFJ. Räägitakse, et see on kõige erilisem sort. Paljud mu sõbrad on INFPd, öeldakse, et neid on maaailmas kõige rohkem. Ma ei mõista, kuidas saab üks olla niivõrd palju erilisem, kui teine. Neil on ju vaid üks asi erinev, ühed on "otsustajad", teised "kohanejad". Kas see üks asi võib tõesti olla nii oluline, et...
Ma ei oska jälle lauset lõpetada. Darn it, mul on täiesti mõttes, et millest kirjutada, ja kui lõpuks arvutisse jõuan, läheb kõik peast minema. Ühesõnaga - another pointless post by :).

Normal life vs. my life

Viimasel ajal tekib järjest enam minu ja teiste "normaalsete teismeliste" vahele barjäär. Nad on peaaegu üleni vabad, kui välja arvata kool ning perekondlikud kogunemised. Mina olen tugevalt seotud balletiga.
Vahel on tekkinud selline tunne, et lõpetaks balleti ära, läheks kooli ja oleks "normaalne". Aga ma ju tean tegelikult, et kui "normaalsed teismelised" ütleme, 20 saavad, istuvad nad ikka veel enda vanemate kodus, samas kui mina olen tõenäoliselt juba kindla karjääriga välismaal. Ühesõnaga kui ma annangi hetkel suurema osa enda vabadusest balletile, siis on väga tõenäoline, et suurem osa minu ülejäänud elust on rahulik...
Ja mõnikord on tekkinud ka selline tunne, et kui ma ei suuda kunagi "normaalteismelistega" kokku sulanduda, siis ehk lõpetaks üldse kogu suhtlemise ära. Lõikaks ennast arvutimaailmast täiesti ära. Ei suhtleks enam kellegagi. Käiks lihtsalt balletikoolis, tuleks koju, õpiks, läheks magama.
....aga tegelikult ma tean, see oleks rumal mõte. Ma ei tee seda. Võib olla tilluke võimalus, et ma kohtun internetist samasugust inimest, nagu ma ise olen, ja kõik saab olema tore ja lilleline ja... Ma ei oska seda lauset lõpetada.
...sellel postitusel polnud isegi eriti mõtet. Vist.
...mul on mõtted hetkel ikka väga segi. Agh.
...ma leidsin enda MP4a üles!

Heas või halvas?

Anonüümne arvamusavaldaja SayAt.me's, kes täna mulle kirjutas, kas sa võiksid palun öelda, kas kahtlane heas või halvas mõttes? :]
(sa saad ju siin ka anonüümsena kommenteerida)

Strong empathy, that is.

Ärge olge kurvad, siis muutun mina ka kurvaks.

How about getting some sleep?

Ühesõnaga üritan homsest alatest nädal aega iga päev enne 23.00'i magama saada. Eks vaatab, kas õnnestub.

Kaks nädalat, kuus päeva

2 nädalat ja 6 päeva on esinemiseni aega... Balletikoolis on proovid peaaegu iga päev, vaid vahel harva jääb veel aega tavatunniks.
Omamoodi tore on see, et mingil veidral põhjusel pean ma homme vaid 14.15-15.00 proovis käima ja olen pärast seda vaba, ei järgne tavapärast tundi. Mitte kellelgi meie klassist, mõnel tüdrukul on veel pärast mind ainult proov.
Varsti peab ka jälle kooli vastama minema, pean endale inglise keele grammatika korralikult selgeks tegema. Tõenäoliselt 28. mai, kuna see on üks vähestest päevadest, kui mul proovi ei ole, on vaid tavaline tund, ma usun, et ma sealt võin hädaga puududa.
And that is it. Süüa ka viimasel ajal eriti ei suuda, enamus toite ajavad iiveldustunde peale.

Mia

14.03.08 - 11.05.10

Ta hakkas juba märtsi alguses järjest kõhnemaks jääma. Ükskõik, kui palju ma teda ka eraldi ei toitnud, juurde Mia ei võtnud. Täna läksin tavapäraselt rotipuuri juurde. Dianne, Faith ning Gabrielle tulid ukse peale vastu, Mia aga mitte.
Kutsusin teda mitu korda, siis otsustasin, et pistan käe nende pessa ja vaatan, ega Miaga midagi valesti ei ole. Ta vaevu hingas ja ei suutnud peaaegu üldse liigutada...

Proovisime emaga teda veel päästa, kuid ei õnnestunud. Poeroti kohta on need kaks elatud aastat ju päris palju.

Lasin tal enda viimased elu hetked mu peos olla, et ta tajuks minu lähedust. Kell 14.15 oli ta surnud.

Sattusin hiljuti jälle lugema raamatut "Laste eelmised elud" (varem olen selle ühe korra läbi lugenud). Minu jaoks on see täiesti mõistlik raamat, väga korralikult ja usutavalt kirjutatud. Näiteks on seal kirjutatud sellest, kuidas üks väike poiss kartis metsikult ilutulestikku ning pärast psühholoogi juures tuli välja, et ta oli olnud eelmises elus sõdur ja saanud sedasi surma. Kusjuures poiss seletas päris korralikult sellised asju, mida temavanused poisid üldiselt ei tea.
Mulle tundub see üsnagi tõenäoline, et eelmised elud tõepoolest eksisteerivad ja et lapsed mäletavadki selliseid asju paremini, kui täiskasvanud.
Muidugi need testid, et a la "anna meile enda nimi ja sünniaeg, ning me ütleme, kes sa eelmises elus olid" tõenäoliselt ei räägi tõtt.

Maailm oleks palju, PALJU kergem, kui kõigile saaks otse ära öelda, mida sa neist arvad. Ei oleks mingit salatsemist. Ei leitaks, et see on imelik, kui sa kellelegi ütled, et oh, hei, tead, sa meeldid mulle. Või siis a la et minu meelest oled sa üsnagi vastiku käitumisega, sinuga ma suhelda ei soovi.
Ning see, kellele seda öeldaks, ei satuks paanikasse, vaid lihtsalt võtaks selle teatavaks ja kõik. Aga ei, selle asemel kõik siin maailmas salatsevad ja keegi ei tea tegelikult, mida temast arvatakse.
http://www.sayat.me/koolonsulg

***

Ma kardan viimasel ajal magama minemist. Sest siis on aega mõelda ja see... toob kurvad mõtted...

Koerad ja naabrid

Mu isa oli eile õues ühega meie koertest, parandas ise samal ajal autot. Liisi (koer) oli samal ajal jalutusrihmaga auto lähedal posti küljes kinni. Mingi hetk ilmus välja naaber, kes hakkas paanitsema, et koer, appi, sööb ära (ise samal ajal edasi-tagasi hüpeldes, et koera ärritada ja teda haukuma panna), ning proovis "kurjast koerast" pilti teha, et see munitsipaalpolitsesse saata. Pilti ta lõpptulemusena siiski ei saanud.
Lõpuks kutsus ta MuPo välja. MuPo vaatas koera üle, Liisi nuusutas teda rahulikult, läks oma kohale tagasi ja politsei ütles, et seadust pole ju rikutud. Et proovigu naaber ja isa ise kokkuleppele jõuda.
Naabri etteheide oli põhiliselt see, et koer üldse väljas on.

Viimasel ajal on kõik inimesed (isegi need, kes enne polnud) väga muutuvad. Alles neile meeldib üks film/bänd/raamat, kui juba on see nende jaoks iganenud ning on vaja leida midagi uut.
Mitte, et see iseenesest paha oleks, kuid kuna ma ise olen sellistes asjades nii püsiv, siis on see minu jaoks üsnagi veider, eriti nende osas, kes enne püsivamad olid. Mis maailmas toimub?

Absurdne, ma hakkasin täna balletitunnis nutma, kuna mul oli nii paha olla.
Viirused, mul on teist tõsiselt-tõsiselt kõrini. Minge ära. Palun?

Ma satun viimasel ajal järjest enam kokku inimestega, kes ei austa ennast. Nad arvavad, et pole midagi väärt. Seetõttu on neile ka üsna võimatu ligi pääseda, neil on otsekui "kilp", millest on raske läbi saada.
Seda kipuvad ära kasutama teised, kes on harjunud elusolenditega manipuleerima, panema nad seda tegema, mida nad tahavad. Ja kui manipuleerija ära tüdineb, lahkub ta selle inimese juurest, keda manipuleeris, ning jätab ta täiesti psüühhiliselt hävitatuna maha. Pärast seda läheb manipuleeritul mitmeid kuid, ehk isegi aastaid, et uuesti "terveks" saada. Ja isegi siis pole ta päris korras, see mõte, et tema pole midagi väärt, jääb tema mõistusesse igavesti sisse...

Kõht, selg, jalad, käed, pea, kael... Kõik valutab. Osa tõenäoliselt järjekordsest viirusest, mis tahab kallale tulla, osa eilsest hüppamisest batuudil (ma hüppasin mõned korrad end väga kahtlasesse asendisse).

Afraid of hights

Üks mu balletikoolikaaslane, kellega ma päris hästi läbi saan, pidas täna Nõmme Seikluspargis sünnipäeva.
Ma proovisin ühte rada.
Mitte. Kunagi. Enam.
(mitte midagi kohutavat tegelikult ei juhtunudki)

MP4-üleminek-kõrvaklapid

Mu MP4 on üliväikese kõrvaklappide auguga, mis tähendab, et peaaegu ühedki ei sobi sinna. Seetõttu on seal vaja üleminekut, mis mul aga paar kuud tagasi katki läks. Ühesõnaga kasutasin ma mõnda aega mingisuguseid mitte kõrvas püsivaid ja muidu kahtlaseid MP4ga kaasatulnud kõrvaklappe. Aga eile oli lõpuks jälle poes müügil üleminekud (need olid enne juba väga pikka aega otsas), mis tähendab, et nüüd ma saan normaalselt muusikat kuulata. :)

Paanika, oh paanika

Täna umbes 14.30 logis üks mu balletikoolikaaslane MSNi sisse ja küsis: "Kuule, kas sul mitte proov praegu olema ei peaks?"
Jah, pidi küll olema. Helistasin õpetajale, ta oli küll üsnagi kurb selle peale, aga tänas, et ma vähemalt helistasin ja ütlesin, et unustasin.
Uff. Mul on viimasel ajal mäluga mingid tõsised probleemid...

***

Mul on tunne, nagu mul oleks vähemalt nädalat vaja, et välja puhata. Kusjuures ma nagu magaks piisavalt, aga ikka olen täiesti väsinud. Nii absurdne on lihtsalt kuskil bussis istudes tunda, et silmad kinni vajuvad...

Mu viimase aja lemmiktegevuseks on muutunud linnas käies inimesi uurida. Vaadata nende nägu, emotsioone, käitumisviise. Oletada, mis nende elus parajasti toimub. Algselt võivad nad ju tunduda ühtse rahvamassina, kui kui täpsemalt uurida, siis saad aru, et neil kõigil on oma mõtted, unistused, kartused.
Ja kui sa näed, et keegi väga õnnetu olemisega on, tekkib meeleheitlik soov teda kuidagi aidata, kuid sa ei tea, kuidas, ning pealegi, kuna kõiki on õpetatud juba väikesest peale võõraid kartma, siis nad hüppaksid hirmunult sinu juurest eemale ja arvaksid, et oled hullumeelne...

Mulle tundub siia juba natuke nõme kirjutada, arvestades, et tundub, et keegi seda kohta vist nagunii ei loe. Endale ma seda ju tegelikult ei kirjuta, liiga avalik koht. Tegelikud mõtted lähevad märkmikusse.
Ühesõnaga on selle posti mõte, et karjuge, kui te olemas olete.

Decode it and I'll give you a virtual cookie

49 20 77 69 6c 6c 20 73 74 61 72 74 20 6c 65 61 72 6e 69 6e 67 20 74 68 61 74 20 6c 61 6e 67 75 61 67 65 20 6e 6f 77 2e 20 57 61 73 74 65 20 6f 66 20 74 69 6d 65 3f 20 4e 6f 2e

Test

This Is My Life, Rated
Life:	5.3
Mind:	5.2
Body:	5.9
Spirit:	6.4
Friends/Family:	2.3
Love:	2.1
Finance:	3.5
Take the Rate My Life Quiz

...

Ma olen enda optimistlikust maskist väsinud.
Ja mul on iseendast kõrini.
Peaksin arvamuse avaldamise lõpetama.

Untitled

Mind häirib väga, kui ma näen, et inimesed minu ümber on õnnetud, aga tean, et ei saa nende aitamiseks midagi ette võtta.
Õigemini, ma tean, mida võiksin neile öelda, et nad end paremini tunneksid (tõenäoliselt), kuid tean ka seda, et selle peale oleksid nad kõik creeped out ja põgeneksid mu juurest.
Oeh.

Haha. ^_^

Death is eternity

Kas mulle ainult tundub, või inimesed tõepoolest väldivad mind viimasel ajal?

JAFF ja pildistamine

Käisime emaga täna JAFFil filmi "How to date an Otaku girl" vaatamas. Pärast, kui välja tulime, sadas vihma ja oli ilus. Otsustasime, et ei lähe kohe koju, vaid kõnnime natuke vanalinnas ja pildistame. Mõned pildid on isegi üsna head, kuigi nad kõik tulid udused.

April Fools

Uskumatu, ma pääsesin täna kõigist nõmedatest naljadest.

Tumesinine

Ostsin endale eile tujusõrmuse. See näitab pidevalt tumesinist, mis peaks tähendama rahulikku... Endale ma küll ei tundu eriti rahulik olevat.

I feel like...

...I'm overusing the "^^" mark. ^^

14 ^^

Kuulge, see läheb juba imelikuks...

...taevased jõud või kes iganes te neid unenägusid teete, lõpetage palun ära.

Unenäod

Ma olen viimased paar ööd ikka ülimalt absurdseid unenägusid näinud.

Rääkigem ometi

Rääkige minuga, saage teada, kes ma olen...
Laske mul teiega rääkida, saada teada, kes teie olete...
Rääkima on naljakas sõna.
Ma tegelikult ei ole nii pinnapealne, nagu alguses tunduda võib, päriselt ka.

Weirdness

Ma olen veider tüdruk... Mulle ei meeldi väga paljud raamatud, filmid, bändid ja nii edasi... Aga kui mulle asi tõesti meeldima hakkab, siis olen ma tõsiselt obsessed ja viitan pidevalt sellele. Nii mõneltki mu sõbralt on tulnud kaebusi selle kohta, et ma pidevalt päriselus toimuvaga seoses näiteks Harry Potterile viitan. Aga ma ei saa midagi teha, see on lihtsalt mulle kui osake päris elust...
Samuti on minu MP4s suurem osa laule mis on olnud mu lemmiklaulud juba väikesest peale, lihtsalt on mõni laul veelgi lisandunud.
Samas proovin ma inimesi mitte solvata, kui nad mulle laulu/bändi/raamatu soovitavad ja ütlen, et see on üsnagi hea...

...aga ma võin seda ka öelda asja kohta, mis mulle tõesti meeldib...

^^

Sellises majas oleks isegi päris lahe elada. ^^

Kuigi minusugune kõrgusekartja satuks ilmselt paanikasse iga kord aknast välja vaadates.

Repo

Mulle tundub, et kui pärismaailmast juba kõrini saab, on sinna maailma kõige parem end sisse mõelda...

Heh

Üks mu põhiliselt vene keelt rääkiv sõber ütles täna "Ma olen väsinud, sest ma olen kurb."
Meie lähedal olnud eestlasest tüdruk kukkus teda kohe parandama: "Sa mõtlesid ikka, et sa oled kurb, sest sa oled väsinud, eks?"
Ma ütleks, et vähemalt minu puhul on küll see esimene variant...

Aga...

...miks ma enam üldse üritan? Kas poleks kergem lihtsalt kõigel lasta minna?

...ja seda räägin mina, kes ma olen alati käskinud inimestel enda unistuse nimel edasi üritada... Oeh.

*

Päikesega kaasnevad positiivsed mõtted kaovad liiga kiirelt.

Päike!

Päike suutis mu tuju paari protsendi võrra rõõmsamaks muuta. Kevad on peaaegu käes! :)

...

Metsik peavalu.

Aagh

Kõige hullem on tunne, mis sul tekib siis, kui sa näed kõige imelisemat unenägu ja ärkad üles, mõistes, et see pole tõelisus.

Chase the Morning

Eem... Tere.

(^ tegelikult ma ei tea, kas ma üldse hakkan siia midagi mõistlikku kirjutama)