01 November, 2010
Like a frightened child I run from the sleep that never comes
Hmph... See on juba väsitav, kuidas alati, kui ma tulen kuskilt, kus oli tore olla või kus olid meeldivad inimesed, tekib mul kohutavalt kurb tuju. Heal juhul kestab see vaid pool päeva, kehvadel juhtudel mitmeid päevi, vahel lausa nädala.
Eriti tüütu on see, kuidas ma mingi hetk juba tean, et varsti on kokkusaamise lõpp, mistõttu olen ma ka osa ajast, mil inimestega koos olen mitte just väga rõõmsas tujus. See võib kõrvalt rikkuda teiste tuju...
See tõstatab küsimuse, kas ma siis üldse peaksin sellistel kokkusaamistel käima, kui see mind nii õnnetuks teeb... Samas, sinna mitte minnes olen ma veel kurvem, juba läbi proovitud.
Ma tõesti ei kujuta ette, mida selle vastu teha.
(There, you had it, a post... Now I don't have to blog for another month, yay!)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
Tee midagi lihtsat.Nagu näiteks.Loe raamatut.Kuula muusikat.Või joonista :F
Igasugune lihtne tegevus võib mõnikord üle aidata saada sellistest tujudest.
Ma teen seda... Kõike peale joonistamise. :]
Igatahes praeguseks olen sellest ebameeldivast tujust juba üle saanud ^^
Ahjaa, um.. Kas sa oled keegi, keda tunnen? Ma olen enda blogi linki muidugi kõikjale toppinud...
Ma loodan, et sa kustutad selle blogi ära koos oma virtuaalse kadumisega. Sa oled hale.
Ei, seda mul hetkel plaanis pole.
Post a Comment