22 August, 2010

Kui olin väike, tahtis ema mind iga hinna eest panna karate trenni. Ta nimelt arvab, et niisugused oskused kuluvad igaühele ära. Mina keeldusin, sest minu arvates polnud see piisavalt tütarlapselik... Nii mulle vähemalt on räägitud. :]
Praegu mõtlen, et võib-olla oleks siiski võinud, kuigi ega see vist ei meeldiks mulle ikkagi. Aga näib, et maailmas on inimesi, kes ainult sellisest keelest aru saavadki. No ja keelteoskus on kasulik, et igaühega temale arusaadavas keeles rääkida.
Veel mõned aastad tagasi oli see minu arvates kohutavalt tüütu, et me sattusime emaga alati sellistesse olukordadesse, kus oli tarvis mingisuguseid jamasid takistada. Ema nimelt ei suuda sekkumata jääda, kui miski tema arvates väga valesti on, aga teisiti vist ei saagi, kuna keegi ju peab midagi tegema.
Tüdrukuna on tegelikult kergemgi sellistes olukordades sekkuda, sest vähemalt osadel vägivallatsejatest on veel säilinud teatav piir, mida neil on raske ületada - neil on kergem rünnata võõrast meesterahvast kui võõrast naist. Kui seda piiri pole, on muidugi jama. Aga igal juhul on kokkupõrke korral naisterahvas kõrvalise pilgu jaoks pigem ohver, samas kui ennast kaitsvat meesterahvast võidakse süüdistada kakluse algatamises.
Oskus ennast ja teisi kaitsta, olgu füüsiliselt või sõnadega, peaks tänapäeval paraku kuuluma vist iga lapse kooliprogrammi juurde...

3 comments:

Anonymous said...

vale! oskus teada, mis on õige, mis on vale peaks kuuluma kooliprogrammi vms. Peaks olema rohkem kaasasündinud.

Et ma saaksin lõpuks elada oma ideaalses anarhia ühiskonnas.

Some people just need to be neutered.

Anonymous said...

ja olgu pealegi see oskus kaitsta füüsiliselt ennast ja teisi. Kes õpetab sind kaitsma teisi enda eest?

:) said...

Jah, selle kaitsmisõpetuse juurde peaks iseenesest mõistetavalt käima ka teatav eetiline baas. Võime alustada ju kas või ehk isegi juba ära leierdatud soovitusest "Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks", koos väikese lisandusega muidugi - juhul, kui ta oma käitumisega pole tekitanud olukorda, mille puhul teda teistviisi peatada ei saa. Üks üsna omapärase maailmanägemisega kristlik vaimulik (praegu on ta küll juba kirikust lahkunud) rääkis mu sõbrale kunagi, et talle on muljet avaldanud üks idamaise õpetuse osa - õigus peatada millisel iganes moel teist inimest, kelle puhul sa sügavalt tunnetad, et sellel kulgemise teel ta küll õndsaks ei saa.