Imelik aeg see tänavune kevad. Olen kogenud üsna mitme lähedase inimese puhul, et nad on mitmeid kordi suuremas pinges, kui tavaliselt. Ma ei oskagi alati aru saada, kui palju nende pingetest tuleb sellest, mis praegu just sellel kevadel toimub, ja kui palju asjadest, mis on toimunud mitmeid aastaid varem. Enamasti on nad tänavu ka seisundis, kus nad ei suuda ja seetõttu ei tahagi kõneleda, mis neil just täpselt viga on, võib-olla ei saa nad sellest isegi aru.
Ühte neist olen mõnikord suutnud aidata nõnda, et ajan ta lõpuks naerma, päris alati see ei õnnestu, kuid siiski. Teise puhul on abi, kui ta saab aru, et ma saan temast aru, juhul kui ta ise on üldse veel võimeline millestki aru saama.
Kui inimesed on kogu maailma peale väga vihased, siis kipuvad nad sageli kas iseennast või teisi vigastama, olgu siis füüsiliselt või vaimselt.
Praegu ma tean ainult seda, mida ma siis teen, kui keegi ennast minu juuresolekul nõndaviisi kägistama hakkab. Tõmban tal salli käest ära (nagu isikult nr. 1 kunagi), vajadusel virutan vastu pead, ja küsin, mis kurat tal ometi viga on.
Mina vist käitun masenduse korral hoopis kolmandat moodi. Heidan voodisse pikali, loen. Seejärel lähen arvutisse, teen MSNi lahti ning ootan, et keegi võimalikult sümpaatne inimene minuga rääkima hakkaks. Kõik mu ümber meenutavad, millised viha- ja masendushood mind tihtipeale lasteaias tabasid. Vahel on mul tunne, nagu oleksin teatud osa teismeeast tookord läbi elanud ja seetõttu olen praegu hoopis rahulikum.
P.S. Et mind valesti ei mõistetaks, ütlen kohe, et inimesed, kellest ma selles postituses räägin, kuuluvad nende hulka, keda ma iga päev reaalelus kohtan.
2 comments:
mis inimestega sa nüüd siis suhtled : O
Huvitavate inimestega, võib vast nii öelda. :)
Post a Comment