See on kummaline, kui järsku ei oska enam mitte midagi kirjutada. Kõik, mis praegu võimalik oli, oleks just nagu juba öeldud. Mõnda asja pole mõtet öelda, sest seda ei mõistetaks.
Tegelikult on blogi mõneti äärmiselt üheküldne suhtlemisvorm. Kirjutades peab sõnadega kohutavalt ettevaatlik olema, et nendega kellelegi teisele liiga ei teeks.
Oeh. See kõik, mille täna kirja panen, tundub nii ebaselge ja mõttetu iseendalegi, aga ma ei oska praegu paremini ja ma ei saa aru, millest see tuleb. Kõnnin justkui ringiratast nagu puurirebane, ega suuda mingist punktist enda mõtetega kaugemale jõuda, justkui oleks see keelatud. Aga kelle poolt keelatud, seda ma ei tea. Ja seda, miks ma niisugust keeldu kuulan, tean ma veel vähem.

Teatavad avastused on mõnevõrra ehmatavad. Või ehk üllatavad? Nojah. Ei teagi kohe, kuidas suhtuda, kui saad teada, et mõni inimene, kes näib sinuga läbi saada tahtvat, kõneleb sinust seljataga asju, mida pole juhtunud, ning väidab sind öelnud olevat asju, mille peale sa pole mõeldagi osanud, ütlemisest rääkimata.
Esiteks on üllatav see, et kui kellestki tahetakse halba rääkida, siis kas tõesti on nii raske üles leida seda, milles ta tõepoolest nii halb on, et on tarvis väljamõeldisi kõnelda?
Teiseks tahaksin ma väga aru saada, mida sel moel käituvad inimesed mõtlevad ja kuidas nad iseennast ja maailma tajuvad. Mis tunne see on, mis neid nõndamoodi tegema paneb? Igal juhul näib see tugev tunne olevat...

Mõtlesin, et võiks valetamise teema korrektselt ära ka lõpetada, kui sellest kord juba nii palju juttu tuli. Kommenteerijaid ei tundu see teema küll enam eriti ärgitavat, kuid nagu blogistatistikast vadata, lugejatest mul hetkel puudust ei ole olnud.
Niisiis, nagu ma juba ütlesin, käsitlemata jäi valetamise üks oluline külg. Millal on sinule kõige kergem valetada? Kellel sina endale valetada lased ja millisel põhjusel? Kas sellepärast, et sa kardad, või sellepärast, et sa loodad midagi? Või seepärast, et sa lihtsalt ei taha inimestest halba uskuda? Kui sa endale selle küsimuse peale vastuse annad, siis õpid sa tõenäoliselt iseennast seeläbi palju rohkem tundma.

Valetamisest sai ennist päris pikk jututeema. Nii pikk, et tekkis tahtmine sellest edasi mõelda. Näiteks selle üle, millal on inimesele kõige kergem valetada.
Esiteks ilmselgelt siis, kui sa kõneled seda, mida teine soovib kuulda, mis siis, et see tõsi pole (nii näiteks on tõenäoliselt üsna hõlbus valetada, et sa kedagi armastad, kui see keegi väga tahab, et sa teda armastaksid).
Teiseks usuvad inimesed väga kergesti seda, mille olemasolu nad kardavad (eelmise näite paralleel - kui keegi, kes sind armastab, kardab, et sa temast ei hooli, siis on väga lihtne teda uskuma panna, et sa teda ei armasta, isegi siis, kui see tõsi pole).
Ja veel on lihtne valetada neile, kes kõigist ainult head usuvad, olgu põhimõtte pärast või oma loomuse tõttu.
Ja kuna mu üle-eelmise blogipostituse vastukaja ja selle kommentaaride järgi tundus, et me kõik aina valetame, valetame, valetame (^^), siis küsin ma nüüd, kellele neist kolme liiki inimestest valetad sina? Või hoopis kellelegi neljandale liigile?