Little lies

Take my faith with an open hand and warm embrace
My confidant
Use my words
Take the good away and leave the worst to sell me out

Little lies
Little lies
Making up tragedies
Nothing is as it seems
Who cares what is real
Little lies
Little lies
Only to entertain
The message is the same for those who believe

Feed the flames
Empty wishes with no room to blame
My sacrifice
Deep inside
There is nothing left to stand behind
But

Little lies
Little lies
Making up tragedies
Nothing is as it seems
Who cares what is real
Little lies
Little lies
Only to entertain
The message is the same for those who believe

Death of the Cog

Kuna ma käin nüüd balletikoolis kuus korda nädalas, jääb mul blogi täitmiseks väga vähe aega. See aeg, kui kodus olen, olen enamasti laip. Veelgi vähem jätkub mul jaksu blogi jaoks ideid välja mõelda, et millest üldse kirjutada. Proovisin ühe inimese pakutud teemadest midagi kirjutada, ei õnnestunud. Vaatasin MSNi logisid, kõigest, mis seal huvitav oli, oleks juba nagu kirjutatud. Samuti proovisin internetist otsida mingeid väitlusi või midagi muud sarnast, millest saaksin blogis edasi arutleda. Ka see ei töötanud...
Ühesõnaga, millest kirjutada? Ega kellelgi mu blogi lugejatest ideid pole?

It's amazing how much I seem to have grown over the last year...

"An avid birdwatcher sees an unexpected bird. Soon, the man is dead. What happened?"

Is sadness really the thing that makes us so much older?

Kui olin väike, tahtis ema mind iga hinna eest panna karate trenni. Ta nimelt arvab, et niisugused oskused kuluvad igaühele ära. Mina keeldusin, sest minu arvates polnud see piisavalt tütarlapselik... Nii mulle vähemalt on räägitud. :]
Praegu mõtlen, et võib-olla oleks siiski võinud, kuigi ega see vist ei meeldiks mulle ikkagi. Aga näib, et maailmas on inimesi, kes ainult sellisest keelest aru saavadki. No ja keelteoskus on kasulik, et igaühega temale arusaadavas keeles rääkida.
Veel mõned aastad tagasi oli see minu arvates kohutavalt tüütu, et me sattusime emaga alati sellistesse olukordadesse, kus oli tarvis mingisuguseid jamasid takistada. Ema nimelt ei suuda sekkumata jääda, kui miski tema arvates väga valesti on, aga teisiti vist ei saagi, kuna keegi ju peab midagi tegema.
Tüdrukuna on tegelikult kergemgi sellistes olukordades sekkuda, sest vähemalt osadel vägivallatsejatest on veel säilinud teatav piir, mida neil on raske ületada - neil on kergem rünnata võõrast meesterahvast kui võõrast naist. Kui seda piiri pole, on muidugi jama. Aga igal juhul on kokkupõrke korral naisterahvas kõrvalise pilgu jaoks pigem ohver, samas kui ennast kaitsvat meesterahvast võidakse süüdistada kakluse algatamises.
Oskus ennast ja teisi kaitsta, olgu füüsiliselt või sõnadega, peaks tänapäeval paraku kuuluma vist iga lapse kooliprogrammi juurde...