4d 69 6b 73 20 74 65 69 64 20 6b 65 64 61 67 69 20 65 6e 61 6d 20 61 6c 6c 65a 73 20 70 6f 6c 65 3f

GAAH. Ma ei jaksa enam. Enam? Jälle.
Mul on raske kirjutada, sest mõtted tulevad vaid ratsionaalsuse kadumisega ning need hetked on üürikesed. Hetkel.. vist.. pole ma väga ratsionaalne. Huvitav, kaua see kestab.
Mõtlesin selle postituse tõlkida ümber hexadecimal'i, kuid jätan selle vist nii. Las olla. Vahet pole. On küll.
Te olete kõik kadunud. Te kõik, keda ma kunagi usaldasin.. ning mina pole suuteline teist nii kergelt lahti laskma.
Ilmselgelt pole ma keegi, kellega oleks kerge suhelda. Kuid kunagi te ju nõustusite seda tegema?
Ma vajaksin kohutavalt kedagi, kellega nii vabalt suhelda, nagu ma seda teiega sain. Vajaksin nii emotsionaalset kui ka füüsilist lähedust.. viimases annab vist kohati süüdistada ka hormoone, eh.
Oleks vähemalt ükski teist veel alles.. idee poolest ju olete, kuid teist on tunda külmust ja huvipuudust. Ja nõnda kaotan mina suutlikuse teid usaldada.
Idee poolest on tekkinud uued inimesed, kes vist oleksid nõus olema mulle sõbraks. Aga ma ei suuda ega taha neid endale lähedale lasta. Pealegi tõestavad nad ikka ja jälle, et tegelikult ei ole nad sellisena sõber olemiseks, nagu mina seda vajaksin, veel valmis. Mulle loengu pidamine selle kohta, kuidas terve püsida ja kuidas sinu sõber töö ning kooliga hakkama saab, ei aita.. ning mul tekib kohene tõkestus sinu sõbraks laskmise osas. Siiski oled sa veel liiga väike...
Ratsionaalne mõtlemine on tagasi ja keelab mul edasi kirjutada. Las siis hetkel olla.
Kui veider, hetkel pole jäänud enam alles kedagi, kellega ma teaksin, et võin igapäevaselt rääkida.. aga ma igatsen seda, väga. Enda mõtete, tähelepanekute jagamine, inimeste analüüsimine..

Among other unfinished posts

Ma olen jälle mures... Ma pole enda iseloomuomadustega rahul. Ometigi ei oska/taha ma ka ennast nii palju muuta, et oleksin selline, nagu minu meelest sobilik oleks.
Viimasel ajal olen nimelt hakanud mõtlema, kas mitte põhjus, miks paljud minuga lähemal tutvumisel "põgenevad", pole see, et ma olen mõnes mõttes... väga, väga obnoxious. "Spoilt kid" tüüpi. Ma teen seda küll pigem naljana, kuid see hakkab järjest muutuma üheks mu iseloomu osaks... ja ma kardan, et see ei meeldi inimestele, kellega suhtlen. Ma kardan, et ajan nad enda juurest ära, kuna nemad ei võta seda naljana ja... oeh.
I... am not sure if it was a right idea to write anything here after all. I can't finish my thoughts in here. That's why I stopped blogging at first, wasn't it?


May 31st


I wrote about it somewhere else and I managed to describe much it better.. well, after all, this time it was meant only for me so I didn't feel so restricted.
"Kommenteerisin ming hetk, et tundub, et seal pargis on põhiliselt wannabe lolita tibid, kelle järel veetakse siis nende poisse kes on enam-vähem kästud sinna tulema. Lisasin, et nad on umbes sama käskivad nagu mina. Naljaga. Rauno nõustus.. oeh. I guess I am pretty ordering? :/ Jama.
Väsisin ära ja lõpuks hakkasime Sonjaga minema. Vajusin kohutavalt ära, kuna see asi hakkas kummitama.
Tulid mõtted, et võib-olla see ongi üks põhjus, miks paljud inimesed minuga suhtlemise lõpetavad. Kuna ma olen väga käsutav ja.. noh, obnoxious. Seda viimast teen ma pigem naljana ja ma olen seda vist osalt Sunnylt üle võtnud, kuna see on ju nunnu, kui tema seda teeb.. aga võib-olla teen ma seda liialt üle ja inimesed arvavad, et olengi põhiliselt selline? Oeh. Selline "spoilt kid" tüüpi."

Am I dreaming? Am I seeing nothing? My words are useless even if I speak.

My headphones broke.

Up on melancholy hill

The last 2-3 weeks I've been terribly tired, though I probably get much more sleep than most of the world. The problem is probably that I wake up in every few hours and if I do sleep, I see very detailed and abstract dreams that are not exactly good for resting.
This morning my first thought was that I have to check my msn log to see if a really weird conversation really did take place or if I saw it in a dream. And indeed, it had happened. It seemed that I had woken up at 5 AM, opened my computer (like every morning) and then fell back asleep.
About 10 minutes later, I woke up and saw that someone had talked to me in msn. He had said that it's a bit unusual time to be awake. Indeed it was.. I was surprised when I saw the time and told him that I think I'll go back to sleep.
Somehow, it seemed really abstract at morning. It just seemed so weird, that conversation. I was more than half-asleep when I was talking with him...

Into the New World

I want to tell you, even though the sad times have already past
Close your eyes and feel, how you affect my mind, how you attract my gaze.
[...]
I love you, just like this. The longed end of wandering.
I leave behind this world's unending sadness.
Walking the many and unknowable paths, I follow a dim light.
It's something we'll do together to the end, into our new world.