Normal life vs. my life

Viimasel ajal tekib järjest enam minu ja teiste "normaalsete teismeliste" vahele barjäär. Nad on peaaegu üleni vabad, kui välja arvata kool ning perekondlikud kogunemised. Mina olen tugevalt seotud balletiga.
Vahel on tekkinud selline tunne, et lõpetaks balleti ära, läheks kooli ja oleks "normaalne". Aga ma ju tean tegelikult, et kui "normaalsed teismelised" ütleme, 20 saavad, istuvad nad ikka veel enda vanemate kodus, samas kui mina olen tõenäoliselt juba kindla karjääriga välismaal. Ühesõnaga kui ma annangi hetkel suurema osa enda vabadusest balletile, siis on väga tõenäoline, et suurem osa minu ülejäänud elust on rahulik...
Ja mõnikord on tekkinud ka selline tunne, et kui ma ei suuda kunagi "normaalteismelistega" kokku sulanduda, siis ehk lõpetaks üldse kogu suhtlemise ära. Lõikaks ennast arvutimaailmast täiesti ära. Ei suhtleks enam kellegagi. Käiks lihtsalt balletikoolis, tuleks koju, õpiks, läheks magama.
....aga tegelikult ma tean, see oleks rumal mõte. Ma ei tee seda. Võib olla tilluke võimalus, et ma kohtun internetist samasugust inimest, nagu ma ise olen, ja kõik saab olema tore ja lilleline ja... Ma ei oska seda lauset lõpetada.
...sellel postitusel polnud isegi eriti mõtet. Vist.
...mul on mõtted hetkel ikka väga segi. Agh.
...ma leidsin enda MP4a üles!

Heas või halvas?

Anonüümne arvamusavaldaja SayAt.me's, kes täna mulle kirjutas, kas sa võiksid palun öelda, kas kahtlane heas või halvas mõttes? :]
(sa saad ju siin ka anonüümsena kommenteerida)

Strong empathy, that is.

Ärge olge kurvad, siis muutun mina ka kurvaks.

How about getting some sleep?

Ühesõnaga üritan homsest alatest nädal aega iga päev enne 23.00'i magama saada. Eks vaatab, kas õnnestub.

Kaks nädalat, kuus päeva

2 nädalat ja 6 päeva on esinemiseni aega... Balletikoolis on proovid peaaegu iga päev, vaid vahel harva jääb veel aega tavatunniks.
Omamoodi tore on see, et mingil veidral põhjusel pean ma homme vaid 14.15-15.00 proovis käima ja olen pärast seda vaba, ei järgne tavapärast tundi. Mitte kellelgi meie klassist, mõnel tüdrukul on veel pärast mind ainult proov.
Varsti peab ka jälle kooli vastama minema, pean endale inglise keele grammatika korralikult selgeks tegema. Tõenäoliselt 28. mai, kuna see on üks vähestest päevadest, kui mul proovi ei ole, on vaid tavaline tund, ma usun, et ma sealt võin hädaga puududa.
And that is it. Süüa ka viimasel ajal eriti ei suuda, enamus toite ajavad iiveldustunde peale.

Mia

14.03.08 - 11.05.10

Ta hakkas juba märtsi alguses järjest kõhnemaks jääma. Ükskõik, kui palju ma teda ka eraldi ei toitnud, juurde Mia ei võtnud. Täna läksin tavapäraselt rotipuuri juurde. Dianne, Faith ning Gabrielle tulid ukse peale vastu, Mia aga mitte.
Kutsusin teda mitu korda, siis otsustasin, et pistan käe nende pessa ja vaatan, ega Miaga midagi valesti ei ole. Ta vaevu hingas ja ei suutnud peaaegu üldse liigutada...

Proovisime emaga teda veel päästa, kuid ei õnnestunud. Poeroti kohta on need kaks elatud aastat ju päris palju.

Lasin tal enda viimased elu hetked mu peos olla, et ta tajuks minu lähedust. Kell 14.15 oli ta surnud.

Sattusin hiljuti jälle lugema raamatut "Laste eelmised elud" (varem olen selle ühe korra läbi lugenud). Minu jaoks on see täiesti mõistlik raamat, väga korralikult ja usutavalt kirjutatud. Näiteks on seal kirjutatud sellest, kuidas üks väike poiss kartis metsikult ilutulestikku ning pärast psühholoogi juures tuli välja, et ta oli olnud eelmises elus sõdur ja saanud sedasi surma. Kusjuures poiss seletas päris korralikult sellised asju, mida temavanused poisid üldiselt ei tea.
Mulle tundub see üsnagi tõenäoline, et eelmised elud tõepoolest eksisteerivad ja et lapsed mäletavadki selliseid asju paremini, kui täiskasvanud.
Muidugi need testid, et a la "anna meile enda nimi ja sünniaeg, ning me ütleme, kes sa eelmises elus olid" tõenäoliselt ei räägi tõtt.

Maailm oleks palju, PALJU kergem, kui kõigile saaks otse ära öelda, mida sa neist arvad. Ei oleks mingit salatsemist. Ei leitaks, et see on imelik, kui sa kellelegi ütled, et oh, hei, tead, sa meeldid mulle. Või siis a la et minu meelest oled sa üsnagi vastiku käitumisega, sinuga ma suhelda ei soovi.
Ning see, kellele seda öeldaks, ei satuks paanikasse, vaid lihtsalt võtaks selle teatavaks ja kõik. Aga ei, selle asemel kõik siin maailmas salatsevad ja keegi ei tea tegelikult, mida temast arvatakse.
http://www.sayat.me/koolonsulg

***

Ma kardan viimasel ajal magama minemist. Sest siis on aega mõelda ja see... toob kurvad mõtted...

Koerad ja naabrid

Mu isa oli eile õues ühega meie koertest, parandas ise samal ajal autot. Liisi (koer) oli samal ajal jalutusrihmaga auto lähedal posti küljes kinni. Mingi hetk ilmus välja naaber, kes hakkas paanitsema, et koer, appi, sööb ära (ise samal ajal edasi-tagasi hüpeldes, et koera ärritada ja teda haukuma panna), ning proovis "kurjast koerast" pilti teha, et see munitsipaalpolitsesse saata. Pilti ta lõpptulemusena siiski ei saanud.
Lõpuks kutsus ta MuPo välja. MuPo vaatas koera üle, Liisi nuusutas teda rahulikult, läks oma kohale tagasi ja politsei ütles, et seadust pole ju rikutud. Et proovigu naaber ja isa ise kokkuleppele jõuda.
Naabri etteheide oli põhiliselt see, et koer üldse väljas on.

Viimasel ajal on kõik inimesed (isegi need, kes enne polnud) väga muutuvad. Alles neile meeldib üks film/bänd/raamat, kui juba on see nende jaoks iganenud ning on vaja leida midagi uut.
Mitte, et see iseenesest paha oleks, kuid kuna ma ise olen sellistes asjades nii püsiv, siis on see minu jaoks üsnagi veider, eriti nende osas, kes enne püsivamad olid. Mis maailmas toimub?

Absurdne, ma hakkasin täna balletitunnis nutma, kuna mul oli nii paha olla.
Viirused, mul on teist tõsiselt-tõsiselt kõrini. Minge ära. Palun?