Hello Kitty'd pole just mu lemmikud. Korra aga nägin ühte Hello Kitty pilti, kus äärmiselt tigeda näoga Kitty teatas: "Kui keegi mind veel ühe korra nunnuks nimetab, siis..." Mõtlesin, et seda võiks täitsa pluusi peal kanda ja siis hakkasin juurdlema, et huvitav, miks.
Meenus, et tunnen inimest, kes pidas mind väidetavalt äärmiselt nunnuks täpselt nii kaua, kui ta enda jutu järgi minusse armunud oli. Mäletan ka, kui väga ta tookord kõiki minu oskusi kiitis.
Aga armumisel teatavasti on omadus üle minna kas armastuseks või eimillekski (võib-olla on ka kolmas võimalus, ei tea, pole veel kogenud). Kui see lahtus eimillekski, siis kuulsin hiljem, teatavaist allikaist, kuidas ma äkki kõiki neid samu asju, mida ta enne minu juures kiitnud oli, kohe üldse ei pidavat oskama.
Nüüd olengi suhteliselt ettevaatlik, kui keegi mind kiidab. Ma ju ei tea, mida ta parasjagu tegelikult mõtleb, eriti, kui ta peaks juhuslikult armunud olema. Ehkki tõenäoliselt räägivad mõned inimesed ka armunult - ja isegi pärast armumise üleminekut - tõtt, see sõltub lihtsalt iseloomust.

Like a frightened child I run from the sleep that never comes

Hmph... See on juba väsitav, kuidas alati, kui ma tulen kuskilt, kus oli tore olla või kus olid meeldivad inimesed, tekib mul kohutavalt kurb tuju. Heal juhul kestab see vaid pool päeva, kehvadel juhtudel mitmeid päevi, vahel lausa nädala.
Eriti tüütu on see, kuidas ma mingi hetk juba tean, et varsti on kokkusaamise lõpp, mistõttu olen ma ka osa ajast, mil inimestega koos olen mitte just väga rõõmsas tujus. See võib kõrvalt rikkuda teiste tuju...
See tõstatab küsimuse, kas ma siis üldse peaksin sellistel kokkusaamistel käima, kui see mind nii õnnetuks teeb... Samas, sinna mitte minnes olen ma veel kurvem, juba läbi proovitud.
Ma tõesti ei kujuta ette, mida selle vastu teha.

(There, you had it, a post... Now I don't have to blog for another month, yay!)

"Inimene on nii õnnetu, kui õnnetuks ta end ise teeb."

Tõsi ta ju on. Miks ma end siis õnnetuks teen?

Pealiskaudsus

Oeh... Mul on viimasel ajal nii pealiskaudne tunne. Ma ei suuda mitte midagi korralikult teha ja mõttega selle juures olla. Ei trenni tegemises, ei õppimises, ei lugemises, ega ka inimestega suhtlemises.
See on ka põhjuseks, miks ma enda blogi ei suuda kirjutada. Kuna mõtted koguaeg peas edasi-tagasi sähvivad ega korralikult kuju võtta ei jõua, siis ei teki mul ka kindlat ideed, millest siia kirjutada.
I think I will start collecting music boxes one day.

Nojah... Rohkem mul polegi vist hetkel midagi öelda. Just signs of still being alive.

Little lies

Take my faith with an open hand and warm embrace
My confidant
Use my words
Take the good away and leave the worst to sell me out

Little lies
Little lies
Making up tragedies
Nothing is as it seems
Who cares what is real
Little lies
Little lies
Only to entertain
The message is the same for those who believe

Feed the flames
Empty wishes with no room to blame
My sacrifice
Deep inside
There is nothing left to stand behind
But

Little lies
Little lies
Making up tragedies
Nothing is as it seems
Who cares what is real
Little lies
Little lies
Only to entertain
The message is the same for those who believe