"An avid birdwatcher sees an unexpected bird. Soon, the man is dead. What happened?"Is sadness really the thing that makes us so much older?
29 August, 2010
22 August, 2010
Kui olin väike, tahtis ema mind iga hinna eest panna karate trenni. Ta nimelt arvab, et niisugused oskused kuluvad igaühele ära. Mina keeldusin, sest minu arvates polnud see piisavalt tütarlapselik... Nii mulle vähemalt on räägitud. :]
Praegu mõtlen, et võib-olla oleks siiski võinud, kuigi ega see vist ei meeldiks mulle ikkagi. Aga näib, et maailmas on inimesi, kes ainult sellisest keelest aru saavadki. No ja keelteoskus on kasulik, et igaühega temale arusaadavas keeles rääkida.
Veel mõned aastad tagasi oli see minu arvates kohutavalt tüütu, et me sattusime emaga alati sellistesse olukordadesse, kus oli tarvis mingisuguseid jamasid takistada. Ema nimelt ei suuda sekkumata jääda, kui miski tema arvates väga valesti on, aga teisiti vist ei saagi, kuna keegi ju peab midagi tegema.
Tüdrukuna on tegelikult kergemgi sellistes olukordades sekkuda, sest vähemalt osadel vägivallatsejatest on veel säilinud teatav piir, mida neil on raske ületada - neil on kergem rünnata võõrast meesterahvast kui võõrast naist. Kui seda piiri pole, on muidugi jama. Aga igal juhul on kokkupõrke korral naisterahvas kõrvalise pilgu jaoks pigem ohver, samas kui ennast kaitsvat meesterahvast võidakse süüdistada kakluse algatamises.
Oskus ennast ja teisi kaitsta, olgu füüsiliselt või sõnadega, peaks tänapäeval paraku kuuluma vist iga lapse kooliprogrammi juurde...
Praegu mõtlen, et võib-olla oleks siiski võinud, kuigi ega see vist ei meeldiks mulle ikkagi. Aga näib, et maailmas on inimesi, kes ainult sellisest keelest aru saavadki. No ja keelteoskus on kasulik, et igaühega temale arusaadavas keeles rääkida.
Veel mõned aastad tagasi oli see minu arvates kohutavalt tüütu, et me sattusime emaga alati sellistesse olukordadesse, kus oli tarvis mingisuguseid jamasid takistada. Ema nimelt ei suuda sekkumata jääda, kui miski tema arvates väga valesti on, aga teisiti vist ei saagi, kuna keegi ju peab midagi tegema.
Tüdrukuna on tegelikult kergemgi sellistes olukordades sekkuda, sest vähemalt osadel vägivallatsejatest on veel säilinud teatav piir, mida neil on raske ületada - neil on kergem rünnata võõrast meesterahvast kui võõrast naist. Kui seda piiri pole, on muidugi jama. Aga igal juhul on kokkupõrke korral naisterahvas kõrvalise pilgu jaoks pigem ohver, samas kui ennast kaitsvat meesterahvast võidakse süüdistada kakluse algatamises.
Oskus ennast ja teisi kaitsta, olgu füüsiliselt või sõnadega, peaks tänapäeval paraku kuuluma vist iga lapse kooliprogrammi juurde...
10 August, 2010
Internetis on alatihti igasuguseid teste. Mõned on ka niisugused, kus muuhulgas küsitakse, kui palju kellelgi sõpru on. Olen neile vastates alati mõelnud, et tõenäoliselt vastavalt inimesed sellele küsimusele äärmiselt erinevast vaatenurgast. Üks nimetab sõpradeks peaaegu kõiki klassikaaslasi, kellega ta parasjagu tülis ei ole, teine igaüht, kes suudab olla lõbusaks kaaslaseks, kolmas ehk ei ühtegi, sest nii ideaalilähedast inimest, kes tema jaoks selle mõistega kokku läheks, pole ta veel leidnudki. Ma ei teagi päris täpselt, kuhu mina kuulun, ilmselt kuskile kahe äärmuse vahele. Suuremat osa nendest, kellega ma läbi käin, nimetaksin ma pigem... kaaslasteks, sõltumata sellest, kui tihti ma nendega kokku saan, või sellest, kas ma pean neid meeldivateks või teinekord isegi tüütuteks.
Millisest hetkest alates hakkan mina kedagi sõbraks pidama? Ilmselt pean ma selleks, et kedagi sõbraks nimetada, teda juba mõnda aega tundnud olema. Olema näinud, kuidas ta käitub erinevates olukordades. Teiseks on tõepoolest minu jaoks väga oluline, et saaksin temaga kõigest rääkida, ega avastaks hiljem, et ta on kõik minu selja taga hoopis pea peale pööranud.
Millal ei saa inimesega kõigest rääkida? Siis, kui ta kuuldu, olgu moonutatult või moonutamata teistele edasi lobiseb, samuti siis, kui ta reageeringud on sedavõrd ettearvamatud, et sa tegelikult ei tea, kas julged temaga mingil teemal juttu alustada, või mitte. No ja loomulikult ka siis, kui juhtub tegemist olema inimesega, keda ei sina ega teised inimesed üldse ei huvita.
Ühe mu sõbra sõber on kunagi öelnud, et õige sõber tuleb appi isegi siis, kui aidata ei saagi. See on ka väga oluline.
Heade kaaslaste hulgas on mõni, kellega ma küllap tahaksin ka sõpruseni jõuda - just selles mõttes, nagu ülalpool kirjeldatud, aga sõpradele olen ma väga tänulik, et nad justnimelt niisugusena, nagu ma siin kõnelesin, olemas on.
Millisest hetkest alates hakkan mina kedagi sõbraks pidama? Ilmselt pean ma selleks, et kedagi sõbraks nimetada, teda juba mõnda aega tundnud olema. Olema näinud, kuidas ta käitub erinevates olukordades. Teiseks on tõepoolest minu jaoks väga oluline, et saaksin temaga kõigest rääkida, ega avastaks hiljem, et ta on kõik minu selja taga hoopis pea peale pööranud.
Millal ei saa inimesega kõigest rääkida? Siis, kui ta kuuldu, olgu moonutatult või moonutamata teistele edasi lobiseb, samuti siis, kui ta reageeringud on sedavõrd ettearvamatud, et sa tegelikult ei tea, kas julged temaga mingil teemal juttu alustada, või mitte. No ja loomulikult ka siis, kui juhtub tegemist olema inimesega, keda ei sina ega teised inimesed üldse ei huvita.
Ühe mu sõbra sõber on kunagi öelnud, et õige sõber tuleb appi isegi siis, kui aidata ei saagi. See on ka väga oluline.
Heade kaaslaste hulgas on mõni, kellega ma küllap tahaksin ka sõpruseni jõuda - just selles mõttes, nagu ülalpool kirjeldatud, aga sõpradele olen ma väga tänulik, et nad justnimelt niisugusena, nagu ma siin kõnelesin, olemas on.
Subscribe to:
Posts (Atom)