Why can't I see what's in front of me?

Kui kuulan laule, mida kuulasin kõige enam selle aasta varakevadest suve alguseni, tekivad mul kohutavad külmavärinad. Mulle meenub kõik mida sel ajal tundsin ja mõtlesin. Ma ei taha seda aega enam kunagi tagasi. Ma tean, et mõnes mõttes on mu olukord hetkel isegi hullem, kuna tean rohkem, aga...

On other topic... Pärast pikka haigusperioodi lähen ma nüüd lõpuks pärast talvevaheaega balletikooli tagasi. Ma loodan, et ma teistest väga palju maha pole jäänud. That wouldn't be fun at all...

*~*

Mul on tekkinud viimase aja jooksul tekkinud palju mõttekilde, kuid kildudeks need vaid jäävadki. Ma ei suuda kaugemale mõelda ja ma ei tea miks... Ning blogi on mõttetu kirjutada kui su mõte vaid paari lause pikkune on.

*~*

Uus aasta? Jälle? Alles tuli ju 2010... Ja 2009...
Ma ei salli uusaasta pidustusi. Nagu ka jõule. Kogu see lõbusus, sugulastega kokkusaamine, tundub nii võlts. Kui inimesed päriselt enda sugulasi näha tahaksid, võiksid nad seda ju ometigi teha ka mõnel muul päeval, mitte kogu maailmaga samal ajal. Ma tean, paljud peavad töötama... Ma mõistan, et kõigil on pidevalt kiire, kuid siiski, mõni vaba päev ehk ikka jääks? Puhkepäevadel kasvõi.
Ka uusaasta õnnitlused tunduvad enamasti nii võltsid ja tobedad. "Head vana aasta lõppu ja head uue aasta algust!" Ning niimoodi kümnetele inimestele...

*~*

Nevermind me, mul on lihtsalt terve maailma kallal virisemise tuju.