08 January, 2011

You are hopeful and then you regret, it always is the same.

Milleks lubada midagi, mida täide viia ei suudeta?
Sa lubasid, et sina ei ole selline. Et sina ei käituks iialgi nii. Ning ma tõepoolest juba lootsin seda.
Nojah. Võib-olla sa ei saanud seda kontrollida. Kuid lõpptulemusena oled sa täpselt samasugune, nagu see isik, keda põlgad. Õnnitlused.
Ma ei ole isegi enam vihane. Lihtsalt... pettunud. Ma suudan järjest vähem inimesi usaldada, eriti neid, kes nii käituvad.

*~*


Ma tahaksin kohtuda inimestega, kes mind üldse ei tunne. Kelle silmis ma saaksin luua uue "pildi" endast, ettevaatlikult valides sõnu.
See on vist üheks põhjuseks, miks ma mõnedes foorumites käimise lõpetasin. Mind häiris, kui palju nad minust, mu käitumisest teadsid. Selleks oli üks *köhh* isik *köhh* muidugi ka abiks. Aitäh.
Kuna tõesti... mul on kõrini sellest, kes olin paar aastat tagasi. Ma pole enam see ning mul on tunne nagu mind sunnitaks selle vana käitumismalli juurde lihtsalt sellepärast, et minult seda oodatakse...
Ma olen rohkem kui rahul, et foorumites, kus ma praegu käin, mind peaaegu üldse ei tunta, isegi vanust ei teata. Olgu, ühes neist siiski vanust teatakse.
Mõnes mõttes on mul tunne, et tahaksin jätta kogu oma praeguse elu, kolida mõnele teisele maale ja end täiesti uuesti luua, kohata uusi inimesi ja neile enda varasemast elust üldse mitte rääkida.

*~*


Võib-olla kaotan ma selle blogi ära. Mulle tundub, et on vale enda praeguseid mõtteid nii avalikku kohta üles paisata. See on nagu... Väga isikliku päeviku lauanurgale jätmine.

2 comments:

Anonymous said...

mina või?

pst. palun kaota robotikontroll ära

:) said...

Tavaliselt arvan ma kergelt ära, kelleks anonüümne kommenteerija on, kuid seekord ma tõesti ei tea, kes sa oled, seetõttu ei oska ka su küsimusele vastata.

(kahtlus mul siiski on, kui kahtlus õige on, siis ei, ma ei rääkinud sinust)