And laugh light-heartedly...

Hm.. another topic that I lately have been thinking about a lot. It seems that when someone says something funny, I laugh too long, too much... too loud. And in cinema, when a funny scene comes, I laugh too, maybe even too loudly. >_<
But when I'm at home alone and watch some funny series or something, I just register in my head "That's funny." and don't even smirk. When someone's home, I do laugh.. It's almost as if I'm laughing for the public, not for myself.
I wonder if everyone does that or am I the only weirdo.. :]

~*~

I feel too emotionless lately... only tiredness can make me cry, any other time I feel like just an empty shell, doing the daily chores. Oh well.. maybe I will get better when the summer comes.

New beggining.. kind of.

Muutsin blogi addressi... Põhjuseid on mitu, kuid ma ei suuda neid vist sõnastada, vähemalt mitte siin ja praegu. Nüüd on igatahes lootust, et ehk ma ka kirjutan siia aegajalt (väga tihedalt pole seda küll mõtet oodata)
Hm, huvitav oleks teada, kes avastab uuesti tee selle blogini. ^^ Üsna lõbus oleks ka, kui see mitte kellelgi ei õnnestuks, ning kirjutaksin seda vaid endale.
Aga.. praegu pole mul jälle mõtteid, mida kirja panna... mingil põhjusel tulevad need pähe vaid siis, kui olen arvutist kaugel, selleks ajaks, kui lõpuks arvuti lahti teha saan, on mõtted kõik kadunud ja minu sisse on jäänud vaid neutraalsus, ei mingeid tundeid, mida kirja panna. Tundub, et mul läheb vaja mingit sorti tugevaid emotsioone, et blogisse kirjutada, muidu ei suuda... :]