What are you living for?

Tühi tunne on. Ma olen kogu oma elu (well, selle osa, mida mäletan...) oodanud uut Potteri raamatut või filmi ja nüüd.. on see kõik läbi. Mis nüüd?
Kahju on ka sellest, et ma ei tunne peaaegu kedagi, kes oleks sama obsessed Potteri osas, kui mina.
Well, õnneks on mul siiski üks asi veel, mis mulle on saanud lühikese aja jooksul peaaegu sama oluliseks, kui Potter. (:

Jälle teen ma seda, mis on vist osake mu loomusest.. Mõtlen välja suuri plaane sellest, mida kõike ma teen (õmblen kõiksugused kostüüme larpideks ja cosplay'ks, teen amv, proovin luua tantsu jne) ning lõpptulemusena... Kukun ma kokku enne, kui midagi korralikult tehagi jõuan ja kõik plaanid lendavad vastu taevast. Kokkuvõttes vedelen ma lõpuks voodis, suutmata midagi teha.
I.. just.. don't know what to do about it.

***

And as always, I'm too stuck in the past. I miss last year's autumn. I got along with few people much better than I do now.. Well, I really don't talk with them much nowadays.

***

Still up and down.

Masendav tuju jälle. Nägin esinemise fotosid, ma ei olnud ühelgi õige poosiga. Üldse olin näost ära. Samas ma ka ei imesta, kogu see päev oli minu jaoks üsna kohutav.
Lisaks meenuvad mulle jälle vanemad sündmused, nii tugevalt, et hing jäi hetkeks kinni. Ning seda kõike lihtsalt mõndade vanemate postituste lugemisest. Mul on liiga hea mälu selliste asjade meeles pidamises.
The good thing is that I was able to cry.
Nojah.. Ma kujutasin ette, et suudan natuke pikema postituse kirjutada.. so much about that. :]

And laugh light-heartedly...

Hm.. another topic that I lately have been thinking about a lot. It seems that when someone says something funny, I laugh too long, too much... too loud. And in cinema, when a funny scene comes, I laugh too, maybe even too loudly. >_<
But when I'm at home alone and watch some funny series or something, I just register in my head "That's funny." and don't even smirk. When someone's home, I do laugh.. It's almost as if I'm laughing for the public, not for myself.
I wonder if everyone does that or am I the only weirdo.. :]

~*~

I feel too emotionless lately... only tiredness can make me cry, any other time I feel like just an empty shell, doing the daily chores. Oh well.. maybe I will get better when the summer comes.

New beggining.. kind of.

Muutsin blogi addressi... Põhjuseid on mitu, kuid ma ei suuda neid vist sõnastada, vähemalt mitte siin ja praegu. Nüüd on igatahes lootust, et ehk ma ka kirjutan siia aegajalt (väga tihedalt pole seda küll mõtet oodata)
Hm, huvitav oleks teada, kes avastab uuesti tee selle blogini. ^^ Üsna lõbus oleks ka, kui see mitte kellelgi ei õnnestuks, ning kirjutaksin seda vaid endale.
Aga.. praegu pole mul jälle mõtteid, mida kirja panna... mingil põhjusel tulevad need pähe vaid siis, kui olen arvutist kaugel, selleks ajaks, kui lõpuks arvuti lahti teha saan, on mõtted kõik kadunud ja minu sisse on jäänud vaid neutraalsus, ei mingeid tundeid, mida kirja panna. Tundub, et mul läheb vaja mingit sorti tugevaid emotsioone, et blogisse kirjutada, muidu ei suuda... :]